Sukeldumiskoht – vrakid

Endine Hollandi kalatraaler (ex Marie, KW 40) kandis hukkumise ajal numbrit ORe-35 ja oli Saksa Ost-Reval flotilli valvelaev. 1943. aastal kasutasid sakslased laeva miinide traalimisel Tallinna lahel ja nii ta hukkuski 24.05.1943. aastal. Ehitatud on laev 1916. aastal Maasluijs laevatehases, 127 brt. Vrakk lebab 29 meetri sügavusel. Tugev plahvatus on moonutanud kogu laeva vööri ja keskosa. Eriti just keskosa, kus plahvatus on laeva põhja mängleva kergusega pahupidi välja pööratud, nagu keegi oleks üritanud alt poolt laeva sisu välja pigistada, et näha mis laeva sees peidus on. Laeva tekil on redel ning endisel kapteni sillal lebab siiani katkine rool. Paremas pardas oli kunagi üks pahupidi keeratud aku, arvatavasti plahvatuses sinna sattunud, kuid praeguseks on selle kuuest elemendist järgi ainult kolm. Kapteni silla all on masinaruum, kuhu selge vee korral sisse piiludes võib isegi mootoreid näha. Kuid tavaliselt seda ei näe. Sisse sinna ei pääse, kuna avaus on liiga kitsas ja sees vähe ruumi. Ahtris ripuvad võrgud ja selle all omakorda on laeva vint.

Vaatamisväärsused: rooliratas, mootoriruum
Ohud: kalavõrgud, sügavus
Nõudmised: AOWD tase

Muinsuskaitsealune vrakk – sukeldumine erilubadega!

Tegemist n.ö. talupojapurjekaga, ehitatud aastal 1901, pikkus 49 m, laius 27 m, kodusadamaks oli Riia sadam. 1927 aasta talvel seisis “Fomalhaut” Käsmu sadamas, kus sai talle saatuslikuks jää liikumine, mis pressisid puust purjeka puruks, mille tagajärjel ta uppus. Fomalhaut lebab 27 meetri sügavusel otse kiilul püsti, mastid on murdunud, kuid muidu on vrakk heas seisukorras. Vraki roolirattal on nimi “Maria”, mida seletatakse kahel erineval moel – kas laeva ehtiades hoiti kokku raha ning “Fomalhaut” sai endale mõne laguneud laeva rooliratta või talletas mõni armunud kapten oma kallima nime roolirattale! Sõna “Fomalhaut” on pärit Araabia keelest ning tähendab “kala/vaala suud”

Eeldused sukeldumiseks: Muinsuskaitse eriluba, AOWD tase

Puksiir “Heino” (endine “General Surovtsev) ehitati 1902. aastal Riias. Pikkust oli laeval 18,3m ja laiust 4,92m. “Heino” uppus 21. novembril 1944. aastal, kui laeva lähedal plahvatas magnetmiin, hukkus kolm meeskonnaliiget. Vrakk asub Aegna lähedal 15 meetri sügavusel. Plahvatus on minema viinud osa mootoriruumi seinast ning kaptenisilla. Samas on aga ülejäänud osa laevast hästi säilinud.

Puksiir Heino on just eriti meeldiv sukelduskoht neile kes suvel on lõpetanud oma sukeldumiskursused ja tahaksid proovida kätt millegi põnevama peal. Ta asub Aegna külje all, paadiga vaid 20 minuti kaugusel Piritalt. Tallinna inimestele on see ühtlasi hea võimalus peale tööd väheke lõõgastuda.

Vaatamisväärsused: kaptenisild ning selle esine, mootoriruum
Nõudmised: OWD tase

Muisnsuskaitsealune vrakk – sukeldumine erilubadega!

Tallinna lahel Vahemadalast läänes 1944.a. uppunud purjekas, mis ehitati Saaremaal 1926.a. Uppumise hetkel veeti vilja, mis on siiani trümmis alles, rool on säilinud tervena ja tekil on näha kompassi jäänuseid. Istub püsti põhja peal 39 m sügavuses, kahjuks küll laevateel.

Eeldused sukeldumiseks: Muinsuskaitse eriluba, Rescue diver

Iga kord sellele laevale laskudes tunnen, nagu satuksin teise ajastussse, kaugesse 1945 aastasse. On suurepärane, et ‘Jaen Teär’i vrakk on säilinud niivõrd hästi, eriti just üksikud detailid vrakil, mis räägivad rohkem kui mõni vormitu puu- või metallilasu. Hoidkem siis neid detaile, et need kaotsi ei läheks ja ka teised saaksid sama sukeldumiselamuse!

Lohusalu lahes 11 m sügavusel liivapõhjas ilma keskmise osata laevavrakk, mis uppus Hankost tulles miinide läbi 1941.a. ja kus oli palju uppunuid (ligi 2000 inimest) – hiljuti leiti veel inimeste luid vraki ümbrusest. Laevast pole suurt midagi järgi, kuid ahvenaparvedele mõnus elupaik.

Nõudmised: OWD tase

Eestis pole vist kuigi palju sukeldujaid, kes poleks vähemalt korra Jossif Stalini vrakil sukeldunud. Seetõttu ei hakka siin väga detailselt kirjeldama sukelduskohta, vaid pühenduks rohkem sellele teemale, mis toimus laeval tema viimastel päevadel. See peaks andma selgitust mõnedele vee all nähtud detailidele ja üldpildile. Ja ka sügavama sisu muidu mõttetuna näivale metallikuhilale.

Läti aurik – transpordilaev. Veeväljasurve 1970 Brt. Uppus 30.06.1941, hukkus 5 inimest. Vrakk lebab Lainemadalal 18 meetri sügavusel kiilul püsti, vööri osa on ära rebitud aga ülejäänud vrakk heas seisukorras.

Miintraaler NO.1, endise nimetusega “Linnea”, uppus miini traalides läbi Saksa allveelaeva UC4 veesatud miini 16. septembril 1915. Laeva pikkus 40 m, laius 6 m ja süvis 3 m ning mahuks 739 brt. Täpseks uppumiskohaks on nordväina madalast 1,5-4 miili westi ja nordwesti poole 13-21 meetri sügavune ulatuslik mereala ja koordinaatideks 59º06,13’N  23º01,78’E. Laev lebab 18,2 m sügavusel, veepiirist 14,4 m sügavusel, täpselt kiilul. Miini poolt tekitatud vigastus, mille tulemusena murdus laev kaheks osaks ja eraldus 1/5 esiosa koos võõriga. Tabamuse sai alus vööri parempoolsesse pardasse. Vööris paikneb ka 35 mm õhutõrje kahur. Laeval oli kokku 2 õhutõrje kahurit. Teine õhutõrje kahur lebab tekil risti laeva diametraaltasapinnaga korstna kõrval. Üldiselt on alus hästi säilinud, välja arvatud vöör, mis on täielikult deformeerunud. Samuti on säilinud aluse ahtrireeling, puidust tekiplangutus ja üks kahest puitmastist. Hästi on äratuntav ankur, mis lebab vööris, poolenisti üle parda. Hästi on ka vaadeldav sõukruvi ja roolileht. Kui alus ise lebab kiilul, siis vöör on ca 25º kreenis paakpoordil ehk paremal küljel ja samas ka ca 45º ettepoole kallutatud. Laeval on plahvatuse tagajärjel peaaegu täielikult hävinud pealisehitus. Koresten lebab peaaegu tervena pikki laeva diametraaltasapinda tekil tüürpoordis. Hästi on näha ka osa aurumasinast, mille ümbert seinad plahvatuse tagajärjel kadunud. Antud õnnetuses keegi viga ei saanud ja kogu meeskond päästeti saksa auriku polt, mis kandis nime NO. 10, endise nimetusega “Primus”. Algselt oli Linnea soome kauba aurulaev, mis hiljem aastast 1914.a. asus teenima vene sõjalaevastiku kooseisus miinitraalerina, samas anti laevale uus nimi, milleks sai NO. 1. Endiselt leidub laeva trümmis rohkesti laskemoona.

Sukeldumine vrakil “Metallist”: laev seisab kiilul kerges vasakkaldes. Kõrgeim koht on kaptenissild umbes 24m sügavusel. Trümmide luugid on 26-27m. Trümme on kaks laeva esi ja kaks tagaosas. Trümmiluugid on lahti. Nii, et sinna peaks saama sisse ka minna. Aga selge on see, et sellises sügavuses pole laeva siseneminene just päris lapsemäng. Nõuab oskusi ja kogemus. Kaptenisillal on säilinud ingliskeelsete tekstidega masina juhtpult. Hea ujuvuskontroll ja korralik sukeldumisaja planeerimine on selle sukeldumise võtmesõnad.

Ajalugu:
Ehitati 1903 aastal kaubalaevaks Newcastle’s Inglismaal.
1382 brt
Pikkus – 230 ft (70,5m)
Laius – 36ft (11m)
Süvis 16ft (4,52m)

Ühe vertikaalse kolmekordse paisumisega aurumasinaga – 660hj
Kiirus 9 sõlme
Seoses laeva omanike ja peremeeste vahetusega vaheyusid ka laeva nimed:
130 –  Sirius
1907 – Svanska Bay
1915 – Martin
1918 – Svoboda
1923 – Metallist

Enne esimest maailmasõda oli ta mitme peremehe käes ja sõitis merd mitme nime all. 1915. aastal mobiliseeriti „Martin“ transpordilaevastikku. Millegipärast teda siiski 1916 aasta Balti laevastiku varude nimekirjas ei ole. Võimalik, et ta oli sel ajal remondis.

1917.aasta sügisel on siiski tema tegevus registreeritud. Nimelt osales ta Reveli tehaste varade evakueerimisel „sakslase“ eest. Tema võimalik osalemine legendaarses Jääretkes (Helsinkist Peterburi) pole ilmselt tõepärane.

1918 aasta aprillis asus „Martin“ Kroonlinnas. Käis kodusõda ja võõrsile sattunud Eesti meremeestel polnud midagi muud teha kui laeva korras hoida. 1918 aastal jõuti laev veel üle anda Petrogradi sõjatranspordi rajooniosakonnale.

1920 aastal määrati ta Tartu rahulepinguga Eestile tagastamiseks ja jõuti kanda isegi Eesti laevaregistrisse. Tegelikult ta Eestisse ei jõudnudki. Eestisse jõudis selle aktsiooni käigus ainult kaks leava: „Suur Tõll“ ja „Saaremaa“. Siiski osa laeva meeskonnast taipas kdoumaale naasta. Need kes seda ei teinud, võisid kolmekümnendate aastate arestide ajal küll kahjuks ainult iseend süüdistada.

1922 aastal, kui nõukogude laevad sooritasid oma esimese pikema väljasõidu soome lahe lääneosas kuni läänemereni välja, sai selgeks, et neile on vaja head söelaeva. Tolleaegsed laevad olid nimelt enamus söeküttega. Söelaevana hakati kasutama „svobodat“, mis muidugi tuli taas kord ümber nimetada – seekord „Metalistiks“.

„Metallist“ oli balti laevastiku uhkuse: ristlejate „Marat“ ja „Oktjabrskaja Revolutsija“ ustav kaaslane kuni nende üleviimiseni vedelkjütusele. 1929 aastal punkerdas „Metallist“ Kieli lahes laevu, mis tegid Nõukogude sõjajõudude auks retke Mustale merele. Ja hiljem sealsamas ujuvtöökoda „Krasnõi Korn“, mis tegi ringi ümber skandinaavia Murmanskisse. Lisaks Kieli lahele tegutseti aktiivselt ka Eesti läheduses asuvas Luuga lahes. Igal aastal peetavate manöövrite käigus dessanteerusid „Metallistilt“ jalaväe osad ja isegi suurtüki patarei.

1939 aastal, kui läänes kolises juba Teine maailmasõda, hakkas nõukogude valitsus kartma Poola lennuväe kättemaksu oma kaaslaste mõrvamise ees. Mitmed laevad said Kroonlinnas kiiruga omale uut relvastust – 76,2 mm 1. Maailmasõja aegseid seniitkahureid vahetati uute, 1935 aasta mudelite 34-K vastu. Lisaks Poolale tundus Nõukogude juhtkonnale ähvardav ka perspektiiv Eesti okupeerimisest sakslaste poolt. Eriteenistused hakkasid tegelema väikesele naabrile surve avaldamise võimaluste otsimisega. Muu hulgas oleks võidud kasutada ajendina „Inglise Tüüpi“meremiinide paigaldamist Eesti alllveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ poolt. Aga…. septemris ilmus Tallinna reidile ootamatult Pola allveelaev „Orzel“. Sellele korraldati ulatualik jaht ja tema ümber kujundati kiiresti poliitiline teatrietendus, mis kõik päädis tulelöögiga Eru lahes asuva „Poola salajase allveelaevade baasi“ pihta.

Edasise tegevusena olid võimalikud kaks stsenaariumit:
1.       Poola allveelaevade lavastatud kallaletung nõukogude laevade pihta ja
2.       Punaarmee ja laevastiku sissetung Eestisse
Eesti idapiiri lähedal oli kõik ette valmistatud. Nii sõjavägi (kõik Kroonilnnast Luugani asuvad sõjalaevad, 3 laskurdiviisi, 3  tankidiviisi, suurtükipolk, ja üksikud divisionid) kui ka poliitiline mäng. Kui Eesti valitsus oleks jäigemalt käitunud, oleks ilmselt järgnenud sõjaline operatsioon.

„Metallistil“ oli selles mängus ka oma osa. Kõigepealt sai ta ülesande kiiresti transportida sütt Leningradi söesadamast Kroonlinna. Siiski aeti 23. septembril veel laadimata laev liikvele. Kõigepealt anti ta laevastiku staabi operatiivkorrapidaja alluvusse ja siis laevastikule omase segaduse tulemusena kihutati Kroonlinna tagsi.

Hilisemaid sündmusi kirjeldab Soome luure vemaale sattunud ohvitser Mäkelä niimoodi: teda kutsutud koos ühe teise kapteniga Smolnõisse. Seal oodanud neid ees välisminister Ždanov, laevastikuminister Kuznetsov. Kaptenid said ülesandeks lavastada Narva lahes tundmatu allveelaeva kallaletung „Metallistile“. „tundmatuks laevaks“ määrati õppeallveelaev  Щ-303 «Ёрш», mis ootas remonti ja meeskonna vahetust. „Metallist“ saadeti merele „õppusi kindlustama“, muid laevu sinna juurde meeskonda päästma ja Щ -303 läks oma asja ajama. Vahepeal olid poliitikud suutnud kooku klopsida Eesti ja Vene vahelise mittekallaletungi ja muud lepingud, millega Eesti vabadus müüki läks.

Ja mis siis „Metallistist“ sai? Ega see päris selge pole, aga tõenäoline tundub järgmine versioon:
27.09.39 koidu ajal märgati Toila mereside postis (avatavasti ankrus seisvat) umbes 3000 brt kuivlastilaeva. Umbes 12:15 lendasid temast üle kaks nõukogude lennukit. 15:00 ilmusid silmapiirile 3 nõukogude miiniristlejat, millest üks sõitis „Metallisti“ pardasse ja kaks jäid eemale manööverdama. Pardasse sõitnud leav andis käsu laev maha jätta, võttis „Metallistilt“ meeskonna maha ja eemaldus. Lennukid lendasid veel korra üle, ja teatasid, et laev on tühi. Meresideposti mingisuguseid plahvatusi vms kosta polnud. Ja 28.09 koidikuks olid kõik laevad silmapiirilt kadunud. „Päästetud“ „Metallisti“ meeskonda hoiti laeval valve all, kuni nad kuulsid laeva raadiost järgmist teadet: laeva „Metallist“ hukkumis aeg ja koht on sellised ja sellised, meeskonna liikmetest 19 on päästetud, ülejäänuid leida pole õnnestunud. Võib arvata meeskonna 24 liikme närvide mängu sellist teadet kuulates. Kroonlinna jõudes olid kõik nii kiiresti ja osavalt laiali jooksnud ning peitu pugenud, et neid oli raske isegi dokumentide ja raha kätteandmiseks leida. Keegi siiski hammasrataste vahele ei jäänud ja jäid ellu. Hiljem saanud kõik meeskonnaliikmed ka veel personaalpensioni riikliku saladuse hoidmise eest, välja arvatud laeva komandör Feodor Smus, kes hakkas pensioniea saabudes asja kella külge riputades om pensioni välja nõudma, lõpetas aga parteist väljaheitmise ja hullumajaga

Purjekas on ehitatud 1917. aastal Koivistos Soomes. Pikkust oli laeval 32,27m, laiust 8,67m ja süvis 3,62m. Veeväljasurve 226 BRT. Purjekas kandis nime “Polaris” kuni aastani 1938, mil ta müüdi Eestisse laevaühing “Raa’le” . Kuna “Polarise”-nimeline laev oli siis Eestis juba olemas, sai purjeka uueks nimeks “Raa”. Kinnitamata andmetel uppus “Raa” 8. augustil 1941 pommiplahvatuse tagajärjel.
Praegu lebab “Raa” Aegnast edelas 26 m sügavusel. Vrakk istub ilusti kiilul. Tekiehitised on plahvatus minema viinud, samuti on kogu sisemus segi paisatud. Palju huvitavat lebab ka laeva ümber, eriti just tüürpoordis. Laevas elutseb ahvenaparv ning vähemalt üks angerjas.

Vaatamisväärsused: kogu vrakk on vaatamist väärt, tüürpoordis vedelevad esemed
Ohud: sügavus, külm, võrgud
Nõudmised: AOWD tase

Muisnsuskaitsealune vrakk – sukeldumine erilubadega! 

Tallinna lahel, Aegna saare lähistel. Suure Tallinna sõjakäigu ajal 1790 sõitis Aegna juures madalikule ning põletati rootslaste eneste poolt, et laev sõjasaagiks ei langeks. Vrakist ei ole kahjuks kuigi palju vaadatavat alles, kuna ta pandi põlema ning allesjäänud osa seisis madalikul tormide ja jää meelevallas. Mere põhjas on näha plangutust ja üksikuid puitdetaile. Ilmselt on liiva sees säilinud palju pisidetaile, kuid tavasukeldujale see olulist huvi ei paku, pigem arheoloogidele. Tema kahurist ja ankrust on tehtud väike mälestusmärk Estonia puiesteele Reaalkooli kõrvale. See püstitati sinna 19. sajandi lõpus. Monumendil on plaat vanas vene kirillitsas, mille tõlge võiks olla selline: Kahur ja ankur rootsi 74 kahuriliselt laevalt “Riksens Ständer” mis sõitis Aegna juures madalikule suure Tallinna võitluse ajal 2. mail 1790 ning põletati rootslaste endi poolt. Tõstetud veest transportlaevaga Sekstant 29. Septembril 1897 aastal.

Kõige vanem teadaolev laev Aegna juures.”Riksens Ständer” on kõige vanem teadaoleva laeva vrakk Aegna juures. Ta valmis juba aastal 1744 ning ta sai nimeks “Konung Adolf Frederik”. 1770 aastal anti talle uus nimi “Riksens Ständer”.

Muinsuskaitsealune vrakk – sukeldumine erilubadega!

“Schleswig-Holstein” oli Saksa sõjalaev, valmis 1906. aastal. Veeväljasurve oli tal 14218 tonni, pikkust 127,6 meetrit ja laiust 22,2 meetrit. Meeskond koosnes 742-802 mehest. Max kiiruseks sai laev 19,1 sõlme. Sõjategevusest võttis laev esmakordselt osa 31.05.1916 Jutlandi lahingus. Kuid kuulus on see laev hoopis seetõttu, et 01.09.1939 kell 4.45 avas ta Teise maailmasõja, kui tulistas Poolas Westerplatte garnisoni. 18.12.1944 sai lennukirünnakus Gotenhafeni lähistel kolm pommitabamust ning vajus põhjale umbes 12m sügavusel . 21.03.1945, kaks kuud peale laevastikust väljaarvamist lasti vrakk õhku. Peale Teist maailmasõda anti ta sõjasaagiks NSVLile ning 1946. aasta kevadel tõsteti põhjast üles ja veeti Tallinna. 1948. aastal lasti Neugrundi madalal põhjale ning kasutati lennukite märklauana. Veel 1956. aastal oli kogu laev peaaegu ühes tükis ning üle veepinna.

Praegu lebavad laevarusud kuni 10 meetri sügavusel. Võimsad mootorikatlad tõusevad peaaegu pinnani välja. Kuigi vrakk on väga lagunenud, avaldab tema massiivsus muljet ka kogenud vrakisukeldujale. Ahtriosas on rohkesti pomme, seega tuleks seal ettevaatlik olla.

Eeldused sukeldumiseks: Muinsuskaitse eriluba, OWD tase

Laeval “Schleswig-Holstein” on märkimisväärselt kirju ajalugu, mis sai alguse rohkem kui 100 aastat tagasi. Ta on üks suurimaid laevu, mis on eesti vetes mingil määral säilinud. Tema jäänuste külastamine on väärt ettevõtmine kasvõi ainult tema ajaloo pärast.

Vrakk “T-32” lebab Tiola sadamast 10 km kaugusel ja on vee all kolmeks suuremaks tükiks lagunenud, mis asuvad umbes 150 m raadiuses. Vraki ahtriosas on näha suur vint, trosse ja muud laevavarustust. Keskmise- ja vööriosa juures on laialipillutud palju miine. Ettevaatamatule sukeldujale võib see ohtlikuks osutuda. Sukeldujad ei tohiks midagi puutuda ja torkida. Hea ujuvuskontroll on selle vraki juures elulise tähtsusega sõna otseses mõttes.

Tegemist on Elbing klassi torpeedopaadiga (saksakeelne: Flottentorpedoboot 1939). See oli 15 väikesest laevast koosnev klass, mis teenis II Maailmasõjas saksa laevastikus. Laevad teenisid kuni 1942 aasta augustini Lääne Prantsusmaal ja hiljem, alates 1944 kuni sõja lõpuni Balti merel.

Elbing klass oli radikaalne pööre mitmeotstarbeliste laevade poole, mis olid võimelised nii torpeedorünnakuteks, õhutõrjeks kui eskortimiseks. Laevad olid varutatud topelt mootorite ja boileritega, mis siiski osutusid üllatavalt ebatöökindlateks. Nad olid efektiivsed lahinglaevad, mis uputasid brittide ristleja HMS Chaybaldis, HMCS Athabaskan.

1943 aasta augustis kaotas Kriegsmarine Soome lahes omaenda miiniväljal 3 seda tüüpi laeva: T22, T30 ja T32. Klass konsrtueeriti ja ehitati Schihau laevatehases Elbingis (nüüd Elblag). Esimesed neist valmisid 1942 ja viimased 1944.

Vene sõjaväe poolt uputatud “Vanja”-tüüpi (Projekt 669) miinitraaler. Vöör ja keskosa on ilmselt plahvatusest vigastatud. Ahter on seevastu aga terve. Vrakk asub Paljassaare lähistel ning lebab 18m sügavuses kiilul püsti.

Laevast: valmistatud puust, 270 brt. Mõõtmed olid 40,5 x 7,7 x 2,1m.
Laeva viis edasi kaks M-870 diiselmootorit (2400 hj), mis arendasid kiirust kuni 14 sõlme. Meeskonnas oli 32 liiget.
Vaatamisväärsused: ahter, keskosa trümmid ja poordid
Ohud: kalavõrgud ja kõiksugu hõljuvad nöörijupid
Nõudmised: OWD tase

Hüdrograafialaev Vest.

Vest hukkus 23. Juunil 1941 aastal. 1936. aastal ehitati NSVL merelaevastiku ümberrelvastamise programmi käigus vähemalt kolm hüdrograafialaeva: „Nord“, „Süd“ ja „West“. Sõja algusega seoses ehtiati hüdrograafialaevad sõja vajadustest lähtuvalt ümber. Näiteks „Nordile“ lisati relsid meremiinide vettelaskmiseks.

Vest. Laev oli 56,8m pikk, 9,3m lai ja 3m süvisega. Veeväljasurve 860T
Mootor – kahe võlliga diiselmootor võimaldas arendada kiirust kuni 11,1 sõlmeni ja andis käigukauguseks 5300miili.
Laeva relvastuseso oli üks 76,2m kahur, kuus 45mm, kaks 20mm, kaks 12,7mm ja 2 7,62mm kuulipildujat. Laev lamab põhjas kiilul ja on hästi säilinud ja väga hästi vaadeldav.  Magnetmiini plahvatusest purustatud keskosa on võib olla tema kõige põnevam vaatamisväärsus. Põhiliselt sai plahvatuses kannatada mess, kus siiamaani võib näha söögiriistu, taldrikuid, alustasse. Klaasialustel võib näha kirja „Artur Krup“, mis lubab eeldada mõnede esemete revolutsioonieelse päritolu. Laeval võib näha tulekahju jälgi. Nii paremal kui vasakul pardal asuvatest käikudes saavad sukeldujad läbi ujuda. Mõnedes kohtades saab ka laeva sisse piiluda. Laeva vööriosa ehitised on väga heas seisukorras ja masinaruum on hästi vaadeldav ülemiste luukide kaudu. Kõik see lubab head sukeldumist ja teeb Vesti sukeldujatele üheks põnevaks ja ihaldatud sukeldumispaigaks.